14 märts 2015

Tindipritsprinterid

tindiprits

Tindiga printimise tehnoloogia jagatakse kaheks: katkematu tindipritsega jugaprinterid (continous inkjet) ja tindipiiskadega piesoprinterid (drop-on-demand inkjet).

Jugaprinterites pihustatakse tillukesed tinditilgad düüsidest paberi suunas. Tinditilkade voog juhitakse enne paberipinda läbi magnetvälja, kus mittevajalikud tilgad kursist kõrvale kallutatakse ja need ei jõua paberile vaid tagasi tindipaaki. Vajalikud tinditilgad jõuavad paberile ja moodustavad kujutise. Sellise meetodiga ei saa tekitada erineva suurusega tavalisi rastripunkte ja seetõttu saab pooltoone tekitada viisil, kus ühesuuruseid tindipunkte hajutatakse juhuslikesse kohtadesse – sellist meetodit kutsutakse viga-hajutamiseks (error diffusion). Jugaprinterites kasutatakse tihti lahusti- või alkoholibaasil tinte ning tänu tindi kiirele kuivamisele saab nii trükkida ka plastikule. Samas vajab sellise tindi kasutamine ruumidesse spetsiaalset ventilatsioonisüsteemi.

Tilkadega tindipritstehnoloogias kasutatakse tindipiiskade pihustamist mullide abil (bubble jet). Selle tehnoloogia leiutas 1957 Canoni insener Ichiro Endo ja nii saigi “Bubble Jet” Canoni tindiprinterite tootenimeks. Termotindipritstehnoloogiaga printeris kasutatakse ühe- või mitmevärviga trükipead, kus tint asub pisikestes konteinerites koos kuumutuselemendiga. Tindi paberile suunamiseks kuumutatakse tinti hästi kiiresti, nii et tekib õhumull, mis surub tindipiisa rõhuga läbi düüsi. Tint on enamasti vee-baasil ning seega ei ole kujutis veekindel.

Tööstuslikes tindiprinterites on kuumutamine asendunud piesomaterjalide kasutamisega. Tehnoloogiat kasutavad Epsoni ja Brotheri printerid. Tint on küll samamoodi trükipea konteineris, kuid konteineris tekitab rõhku eriline piesoelektriline materjal. Vajadusel elektrilaenguga mõjutades muudab piesomaterjal oma suurust ja tema tekitatud õhusurve surub tindi piiskadena läbi düüsi paberi suunas. Selles tehnoloogias ei ole tindi omadused enam piiravaks teguriks – kasutada saab erinevaid tinte: veekindlaid (waterproof), päikesekindlaid (UV-resistant) jne – kuid trükipea (ehk seal kasutatav piesomaterjal) on üsna kallis.

14 märts 2015

Laserprinterid

laser

Digitrüki kõige suurem tehnoloogia liik on kserograafia (ka kuiv elektrofotograafia; seda tuleb eristada tsüanograafiast – kopeerimismeetodist, kus kasutatakse vedelaid ilmutikemikaale). Üldlevinud on ka nimetus laserprintimine. Seda tehnoloogiat kasutavad enamikud tänapäeva koopiamasinad, laserprinterid ja faksiaparaadid, kus kasutatakse tavalist paberit.

Tööprintsiibi esimeses sammus antakse trumlile kantud valgustundliku materjaliga pinnale magnetlaeng. Siis valgustatakse laseri või LED-valgusega trumlile kujutis. Valguse mõjul kujutise kohas trumli pinna magnetiseeritud olek säilib ja sinna kinnitub tooner (tahmakassetist). Järgmise sammuna surutakse tooneriga joonistunud kujutis survega otse paberile, fikseeritakse kuumusega ja kaetakse silikoonõli kihiga. Viimase sammuna trummel neutraliseeritakse ja harjadega eemaldatakse üle jäänud tooner.

Laserprinteriga tehtud digitrüki tunneb ära sellest, et tooneri värvikiht on väga läikiv ja mõraneb painutades ja kokku voltides. Viimasel ajal ei ole ka värvide täpsus enam probleemiks ning laserprinterite trükikvaliteet on üsna sarnane standardsele ofsettrükile.

14 märts 2015

Digitrükist üldisemalt

digitrykk

Väikeste tiraažide korral võistleb digitrükk väga edukalt traditsiooniliste trükitehnoloogiatega. Juba praegu ei ole alati selge, milline tehnoloogia võiks olla kõige otstarbekam mõnele konkreetsele trükitööle. Alati tuleks kaaluda mitmeid faktoreid, et määrata millist tehnoloogiat kasutada: näiteks tootmise ökonoomsus, trükiarv ja alusmaterjali saadavus ning kvaliteet. Üldiselt saab öelda, et trükitehnoloogiad, mis põhinevad trükivormil on hääbumas ning digitrükitehnoloogiad ja võrgupõhine meedia tulevad asemele. Kuid siiski on üks valdkond, kus traditsiooniline trükimeetod mitte ainult ei võimutse vaid ka suurendab positsiooni ning see on pakenditööstus.

1990. aastatel hakati palju rääkima digitrükist kui uuest sõltumatust trükiviisist. Tegelikult ulatub digitrüki algus tagasi aastasse 1938, kui ameeriklane Chester Carlson leiutas elektrofotograafia. Carlson tekitas väävliga kaetud metallplaadi pinda villase riidega hõõrudes elektrilaengu. Ta asetas metallplaadi vastu klaasi, millele oli katseks kirjutanud mõned sõnad. Pärast plaadi valgustamist läbi klaasi pihustas ta metallplaadile peenikest pulbrit, mis muutis sõnad metallplaadil nähtavaks. Surudes pulbriga metallplaadi vastu vahapaberit kandusid sõnad edasi paberile. Selle avastuse põhjal konstrueeris Haloid Company (alates 1961 tuntud ka kui Xerox kuid tol ajal oli Kodak’i suur konkurent) 1949 esimese fotokoopiamasina. Et mitte sarnaneda traditsioonilise ilmutamispõhise fotokopeerimisega, hakati varsti sellist kopeerimisviisi nimetama kserograafiaks (xerography) – kreeka sõnadest xeros (“kuiv”) ja graphein (“kirjutama”). Esimene värviline koopiamasin tuli turule umbes 1990 ja 90ndate keskel muutusid digitaalsed värviprinterid kättesaadavaks. Värviprinterite pidev arendamine ja arvutite laialdane kasutamine viisid uue ja iseseisva trükiviisi tekkeni.

Tavaliselt on tegemist digitrükiga, kui ei kasutata trükiplaati. Selle asemel saadetakse info trükiseadmesse otse arvutist jättes vahele traditsioonilised etapid – trükifilmi ja/või trükivormi tegemeise. Seetõttu nimetatakse sellist meetodit “computer-toprint” (lühendatult ka Ct-Print). Vastupidiselt konventsinaalsele (traditsioonilisele) trükimeetodile on digitrüki korral trükivorm dünaamiline, st vormi kasutatakse korduvalt kuid info kustutakse vormilt iga trükikorra järel.

Uutes elektroonilistes trükimeetodites puudub füüsiline trükivorm. Trükitav kujutis on virtuaalsel kujul arvuti mälus. Iga järgnev tõmmis võib olla isesugune. Selliseid trükimeetodeid on kümneid. Osa neist on juba välja surnud. Üldlevinud on kaks meetodit. Laserprinterid – valdavalt pulbervärvidega elektronograafiline meetod, kus pildi vahekandjana kasutatakse seleensilindreid. Pilt joonistatakse silindrile elektrilaengutena. Laetud piirkondade külge nakkub pulbervärv, mis kantakse silindrilt paberile ja kinnistatakse kuumutamisega. Tindiprinterid – füüsiline vahekujutis puudub, pilt moodustub paberile pritsitavatest väikestest tinditäppidest. Odavad kodused ja kontori printerid kasutavad 4 värvi, fotode trükkimiseks on vaja vähemalt 6 värvi, väga heades printerites on 8 värvikassetti.

Digitrükk jaguneb: elektrofotograafia (tuntud ka kui kserograafia), ionograafia, magnetograafia, termograafia ja tindiprits-printimine. Kõige laialtlevinumad meetodid tänapäeva digitrükis ongil elektrofotograafia ja tindiprits-meetod. Elektrofotograafia puhul ei kasutata trükiplaati vaid pilt kantakse materjalile valgustundliku trumliga. Tindiprits-tehnoloogia puhul tekitatakse pilt tindiga otse paberile; mistõttu kasutatakse ka nimetust “computer-to-paper”.

Digitrükki klassifitseeritakse ka kui surveta printimine (nonimpact printing – NIP), et eristada seda trükiviisidest, kus kasutatakse survet – näiteks valjuhäälsed nõelprinterid või elektrilised kirjutusmasinad. Surveta printimisel kantakse pilt otse paberile või siis luuakse laseriga vahepinnale – trumlile. Erilise värvainega – tooneriga – tekitatakse pilt trumlile ja siis kantakse üle trumlilt paberile.

Digiprintereid kasutatakse paljudes erinevates valdkondades. Printereid tehakse väga erinevates suurustes alustades portatiivsetest ja kontorilaua peale asetatavatest mudelitest kuni printimise tootmisliinideni. Digitrükki kasutatakse väga tihti just siis, kui traditsiooniline trükkimine osutub liiga kalliks. Sellised valdkonnad on näiteks väikesed värvitrükised (flaierid), proovitrükid (digiproofid), muutuva infoga personaaltrükised (VDP – variable data printing või ka VIP – variable information printing) või “trükis nõudmisel” (POD – printing on demand).

POD-trükiga valmistatakse raamatust vaid niipalju koopiaid nagu hetkel vajatakse ehk tellitakse. Põhimõtteliselt saab nii trükkida väga väikese tiraaziga raamatuid. VIP-trükiga prinditakse muutuva infoga tooteid. Muutuv võib olla trükise tekstiosa (näiteks nimi või aadress) või isegi ka pildiline osa. Nii saab toota personaalseid trükiseid või erinevaid versioone. VIP-trükki või kombineerida ka traditsioonilise trükiga – näiteks võib lisada offsettrükiga tehtud üldise infoga ärikirjale või flaierile personaalne info aadresside andmebaasist.

Digitrüki ja analoogtrüki vahel on erinevus ka selles, kuidas trüki hinda ja tasuvust arvutatakse. Digitrüki korral arvutatakse enamasti hinda ühe prinditud lehe kohta kui analoogtrükis enamasti trükile kulunud aja kohta (st tunnihind). Seepärast ongi digitrüki hind suurte trükiarvude korral väheefektiivne kuid analoogtrükki kasutades muutub eksemplari hind seda odavamaks, mida suurem on trükiarv. Digitrükk on enamasti veel liiga aeglane, värvitooner ja tint on veel kallim kui tavaline trükivärv, ning seetõttu kasutataksegi suurte tiraažide korral analoogtrükki.

Lisavärve digitrükis eriti ei kasutata. Enamasti kasutatakse ainult tavalisi protsessvärve – cyan, magenta, kollane ja must. Teoreetiliselt saaks ka digitrükis suvalist värvi tinti või toonerit valmistada, kuid kuna valmistada saaks vaid teatud fikseeritud koguse kaupa, siis digitrüki väikeste trükikoguste jaoks ei ole selline paljude erinevate lisavärvide valmistamine otstarbekas. Samas on olemas digitrüki süsteeme, kus viies või kuues värv on võimalik.

13 märts 2015

Ofsettrükk ehk tasapinnaline trükk

Ofsettrykk

Tasapinnalise trükiviisi korral on trükkuvad ja mitte-trükkuvad kujutised samal tasapinnal. See trükiviis jaguneb kivitrükiks (litograafia), ofsettrükiks, kollotüüpiaks ja dilitomenetluseks. Kivitrükk on tänapäeval kõige levinuima trükimeetodi – ofsettrüki- eelkäija. Pooltoonideta kollotüüpia, mida tihti nimetakse ka fototüüpiaks, on kasutusel kunsti väikesetiraažilises reprodutseerimises ja paljundamises. Dilitomenetlus oli algselt kasutusel ajalehtede trükkimises. Ajalehti trükiti siis niisutussektsiooniga kõrgtrükirullimasinates ofsettrükivormidega. See ajutine trükiviis hääbus rulliofsettrüki kasutuselevõtuga.

Litograafia ehk kivitrükk (kreeka keeles lithos ‘kivi’ + graph ‘kirjutan’) on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati.

Aastal 1796 otsustas näitekirjanik Alois Senefelder lihtsustada näitlejatele mõeldud teksti- ja noodilehtede paljundamise protsessi, mida siis tehti kõrgtrükis. Raha oli vähe ja trükipressile ega trükitähtedele ei jätkunud. 1797. aastal ehitas ta esimese kivitrükikäsipressi, mille trükivorm oli tehtud lubjakivist. Kivitrükk põhineb vee ja rasva omadustel ja trükkimiseks kasutatakse lubjakiviplaati (ehk litokivi). Kivile joonistatakse kujutis rasvakriidiga. Siis töödeldakse kogu pinda nõrga lämmastikhappe lahusega. Keemilises protsessis ühineb rasv kiviga ning samal ajal suurenevad kivi pinnal poorid, muutes vaba pinna vastuvõtlikuksveele. Kivist trükivormi niisutades märgub vee ja rasva vastastikuse tõukumise tõttu ainult trükivaba pind. Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile; õline trükivärv jääb püsima ainult kujutisele, kuna vaba pind vee tõttu värviga ei määrdu. Trükivorm surutakse litopressiga vastu alusmaterjali ning võimalike tõmmiste arv on piiramatu.

1826. aastal täiustas Alois Senefelder oma tehnikat ja alustas mitme värviga trükkimist. 19. sajandi keskel ehitati Prantsusmaal esimene litograafiline kiirtrükimasin. Tollel ajal peeti seda trükimeetodit heaks reklaammaterjalide jaoks, sest trükkida sai üsna kiiresti. Isegi 20. sajandi alguses toodeti sel viisil maakaarte, plakateid, reklaame ja piltpostkaarte. Aga oma töömahuka protsessi tõttu hakkas litograafia järjest rohkem klappima kunstnikele graafika ja joonistuste reprodutseerimiseks. Kokkuvõttes oli selline kõrgtrüki meetod kasutusel läbi 400 aasta. Tänapäeval on litograafia aga juba üsna haruldane.

20. sajandi alguse uued avastused fotograafia vallas lõid pinna ofsettrüki tekkimisele. 1904 arendasid kaks ameeriklast üksteisest sõltumatult välja ülekandega ofsettrüki tehnoloogia. Pärast mõningaid esialgseid tagasilööke avas George Mann & Co. Londonis esimese ofsettrükikoja. Saksamaal Offenbachis ehitas Faber & Schleicher AG 1910. aastal esimese poognaofsettrükimasina “Roland”. 1912 pandi Leipzigis tööle Felix Bottcher Company ja masinaehituskontserni Vogtländische Maschinenfabrik AG (VOMAG) ehitatud esimene rulliofsettrükimasin “Universal”. Tänapäeval väga tuntud trükimasinatootjad Heidelberger Druckmaschinen AG ja MAN Roland Druckmaschinen AG asutati 19. sajandi keskel.

Alguses eksisteerisid kõrgtrükk ja ofsettrükk trükiturul üsna võrdsetena, kuni 1960. aastatel hakkas kõrgtrüki osakaal vähenema. Euroscale neljavärviteisendusmeetodi leiutamine andis olulise tõuke ofsettrüki arengule ja tänaseks on sellest saanud enimkasutatav trükimeetod.

Patent esimesele Heidelbergi trükimasinale registreeriti 1962 Saksamaal. Varastel 1970ndatel hakkasid ajalehtede trükkimises ofsettrükimasinad asendama kõrgtrükimasinaid. Tekstide fotograafiline valmistamise (phototypesetting) ja reprokaamerate kasutuselevõtuga hakkas kasvama poognaofsettrükkimine populaarsus, kuna tootmine võrreldes kõrgtrükiga oli oluliselt efektiivsem.

valsidOfsettrükis kasutatakse “ümar-ümar” protsessi skeemi. Nagu litograafialgi on ofsettrüki trükivorm tasapinnaline. Trükitava ja mittetrükitava pinna omadused on trükivormil erinevad. Trükitav pind on vett hülgav võttev, ülejäänud pinda vesi märgab. Tasapinnalisele trükivormile kantakse veekiht. Vesi märgab ainult mittetrükitavat pinda. Seejärel kantakse trükiplaadile värv. See jääb trükiplaadile ainult nendes kohtades, kus veekihti ei ole.

Samamoodi nagu litograafiaski, kasutatakse konventsionaalses ofsettrükis ära vee ja õli omavahelise tõukumise printsiipi. Õli sisaldav trükivärv nakkub ainult niisutatud trükiplaadi kuivade osadega. Enamasti alumiiniumist valmistatud trükiplaat on kaetud valgustundliku kihiga (emulsiooniga). Kujutise pealeprojetseerimise (valgustamise) ja ilmutamise protsessidega emulsioon lõhustatakse ja üleliigne eemaldatakse mahaloputamisega. Trükiplaadil on trükkivad piirkonnad trükivärviga nakkuvad ja trükivabad piirkonnad trükivärvi eemale tõukavad. Algselt kasutati negatiivplaate, kus allesjääv emulsioon on vettsiduv nii, et õline trükivärv nakkus pinnaga, millelt emulsioon oli maha pestud. Nüüd kasutatakse peamiselt positiivplaate, kus pärast valgustamist plaadile jääv emulsioon moodustab värviga nakkuva trükikujutise ja õline trükivärv jääb ainult sinna, kust emulsioon ei ole maha pestud. 1985. leiutati ka vee-vaba ofsettrükk (waterless offset), kus trükivärvi eemale tõukav silikoonemulsioon kombineerituna eriliste trükivärvidega võimaldab trükkida ilma veeta.

Trükikujutis kantakse esmalt kummisilindri kummikattele ja seejärel kummilt paberile. Sellisest ülekande viisist tuleneb ka trükimeetodi nimi – offset. Ofsettrüki põhiprintsiip (ja ka värvilahutuse alus) on, et värvikihi paksus on ühesugune kogu trükitava pinna ulatuses.

Tänapäeva ofsettrükis saab kasutada ühe- kuni kümnevärvi trükimasinaid, kuigi kümne värviga trükimasinad on üsna haruldased. Viievärvitrükimasinaga saab trükkida neli protsessvärvi ja lisaks ka ühe lisavärvi ilma, et peaks värvisektsioone vahepeal puhtaks pesema. Mõnedele trükimasinatele on lisatud spetsiaalne lakisektsioon, mis lisab masina sees trükiprotsessi lõpus trükisele kaitsva või dekoratiivse lakikihi. Enamasti töötab lakisektsioon fleksotrüki põhimõttel. Tänapäeva ofsettrükis kasutatakse tihti ka CTP tehnoloogiat, kus trükiplaat valmistatakse laseritega ja ilmakemikaalideta. CTP-tehnoloogiaga ehk kujutist otse plaadile joonistades saab vältida muidu filmilt Ofsettrykimasintrükiplaadile kopeerimise ajal tekkivaid kujutise hälbeid ja/või nihkeid.

Ofsettrüki liigid on poognaofset (sheet-fed offset) ja rulliofset (web offset). Poognaofsettrükis painutatakse paber lahtiste lehtedena ümber trükisilindri. Rulliofsettrükis aga söödetakse paberilint masinasse rullidest. Poognaofsettrükis tuleb paberileht peale esikülje pildi trükkimist ümber pöörata, et trükkida paberilehele ka tagumise külje pilt. Rulliofsettrükis trükitakse mõlemale paberilindi poolele samaaegselt.

Poognaofsettrükis saab trükkida kõike, mille tiraaž on 1 000 kuni 100 000. Suurema tiraažiga trükiseid on efektiivsem trükkida gravüürtrükis. Tüüpilised poognatrüki tooted on äritrükised, raamatud, brošüürid ja flaierid ning ka pakendid.

Rulliofseti kasutatakse, kui toote tiraaž on suur ja lehekülgi palju. Siia kuuluvad sellised tooted nagu ajalehed ja ajakirjad. Nende jaoks on poognatrükk liiga aeglane ja samal ajal on ajaleht gravüürtrüki jaoks liiga väikese tiraažiga. Paberit rullist ette andes on rullitrükis võimalik trükkida kiirustega, mida poognatrükis on võimatu saavutada. Samas, erinevalt gravüürtrükist valmib rulliofsettrükis trükitulemus otse trükimasina lõpuosas, kus on tavaliselt lõike- ja voltimissektsioonid.

Vahet tehakse kvaliteetse kommerts-rullitrüki rullofset(heatset web offset) ja ajalehetrüki (coldset web offset) vahel. Kommertstooted trükitakse enamasti kaetud paberile, mis ei ima trükivärvi sisse ning seetõttu on nendele trükimasinatele sisse ehitatud ahi, et kiirendada trükivärvi kuivamist – siit tulenebki nimi “heatset”. Kuivatusahju läbiv paberilint lõpeb voltaparaadis, kus trükitoode töödeldakse lõpp-produktiks. Lõplik trükitoode võib olla kas klammerdatud (saddle stitching) või liimitud köites (adhesive binding). Õmmeldud köitmine ei ole võimalik suure kiiruse tõttu. Heatset-trüki tooted tunneb ära trükipinnale lisatud katteaine läike ja lõhna järgi. Trükivärv ei määri, kui seda näpuga hõõruda. Väikese grammkaaluga õhukeseid pabereid kasutades ei paista heatset-trükk kujutis paberi teisele küljele läbi ja see on oluline eelis coldset-trüki ees. Tüüpilised heatset-trüki tooted on suure trükiarvuga ajakirjad, kataloogid ja reklaamlehed.

Ofsettrükk on tunneb ära korraliku kontrastse trükijälje järgi. “Halode” puudumine ja paberi teisel küljel oleva varikujutise puudumine viitab enamasti ofsettrükile. Iseloomulik on ka, et väga heledates värvitoonides esineda rasterpinna järsk ärakadumine (punktikadu) ja väga tumedates varjualades esineb rasterpunkti laialivalgumine (punktikasv). Küll aga ei juhtu nii, kui kasutada uut tüüpi FM rastrit.

Ofsettrüki erinevused teistest trükimeetoditest:

Poognad•  Trükitava ja mittetrükitava pinna eristamiseks kasutatakse vett
ƒƒ•  Värv jõuab trükiplaadilt paberile üle kummisilindri.
ƒƒ•  Värvikihi paksust paberil saab trükkimise ajal muuta, ka tsoonide kaupa
ƒƒ•  Keeruline värvi-ja veeaparaat
ƒƒ•  Värvi edasikandumine mööda värviaparaadi valtse trükivormile ja sealt üle kummikatte paberile toimub värvikihi lõhestamise (ink splitting) teel
•  Ofsettrüki põhiprintsiip (ka värvilahutuse alus) – värvikihi paksus on ühesugune kogu trükitava pinna ulatuses

Üks ofsettrüki eriliik, mis on tänapäeval üsna haruldane, on kollotüüpia (collotype), millega saab pooltoone trükkida ilma rastrita. See meetod arendati välja 19. sajandi keskel. Trükivormiks on valgustundlik želatiinist emulsioon, mis on kantud klaasile. Valgustamine, ilmutamine ja niisutamine tekitavad reljeefse pinna, mis järgnevate protsesside ajal kõvastub erinevalt. Trükivärv nakkub erinevalt želatiinist emulsiooni erineva kõvadusega kohtadele ja see teeb võimalikuks pooltoonide trükkimise. Kollotüüpiad näevad välja nagu paberfotod, kuid on ära tuntavad iseloomuliku teralisuse järgi. Kasutades mitut trükivärvi- isegi kuni 20 – saab luua väga tõetruusid tõmmiseid. Kuigi kollotüüpia trükimeetodit on sobilik kasutada väikese tõmmiste arvuga tööks, siis tänapäeval on see jäänud ainult originaalseks kunstiliigiks.