14 märts 2015

Tindipritsprinterid

tindiprits

Tindiga printimise tehnoloogia jagatakse kaheks: katkematu tindipritsega jugaprinterid (continous inkjet) ja tindipiiskadega piesoprinterid (drop-on-demand inkjet).

Jugaprinterites pihustatakse tillukesed tinditilgad düüsidest paberi suunas. Tinditilkade voog juhitakse enne paberipinda läbi magnetvälja, kus mittevajalikud tilgad kursist kõrvale kallutatakse ja need ei jõua paberile vaid tagasi tindipaaki. Vajalikud tinditilgad jõuavad paberile ja moodustavad kujutise. Sellise meetodiga ei saa tekitada erineva suurusega tavalisi rastripunkte ja seetõttu saab pooltoone tekitada viisil, kus ühesuuruseid tindipunkte hajutatakse juhuslikesse kohtadesse – sellist meetodit kutsutakse viga-hajutamiseks (error diffusion). Jugaprinterites kasutatakse tihti lahusti- või alkoholibaasil tinte ning tänu tindi kiirele kuivamisele saab nii trükkida ka plastikule. Samas vajab sellise tindi kasutamine ruumidesse spetsiaalset ventilatsioonisüsteemi.

Tilkadega tindipritstehnoloogias kasutatakse tindipiiskade pihustamist mullide abil (bubble jet). Selle tehnoloogia leiutas 1957 Canoni insener Ichiro Endo ja nii saigi “Bubble Jet” Canoni tindiprinterite tootenimeks. Termotindipritstehnoloogiaga printeris kasutatakse ühe- või mitmevärviga trükipead, kus tint asub pisikestes konteinerites koos kuumutuselemendiga. Tindi paberile suunamiseks kuumutatakse tinti hästi kiiresti, nii et tekib õhumull, mis surub tindipiisa rõhuga läbi düüsi. Tint on enamasti vee-baasil ning seega ei ole kujutis veekindel.

Tööstuslikes tindiprinterites on kuumutamine asendunud piesomaterjalide kasutamisega. Tehnoloogiat kasutavad Epsoni ja Brotheri printerid. Tint on küll samamoodi trükipea konteineris, kuid konteineris tekitab rõhku eriline piesoelektriline materjal. Vajadusel elektrilaenguga mõjutades muudab piesomaterjal oma suurust ja tema tekitatud õhusurve surub tindi piiskadena läbi düüsi paberi suunas. Selles tehnoloogias ei ole tindi omadused enam piiravaks teguriks – kasutada saab erinevaid tinte: veekindlaid (waterproof), päikesekindlaid (UV-resistant) jne – kuid trükipea (ehk seal kasutatav piesomaterjal) on üsna kallis.

14 märts 2015

Laserprinterid

laser

Digitrüki kõige suurem tehnoloogia liik on kserograafia (ka kuiv elektrofotograafia; seda tuleb eristada tsüanograafiast – kopeerimismeetodist, kus kasutatakse vedelaid ilmutikemikaale). Üldlevinud on ka nimetus laserprintimine. Seda tehnoloogiat kasutavad enamikud tänapäeva koopiamasinad, laserprinterid ja faksiaparaadid, kus kasutatakse tavalist paberit.

Tööprintsiibi esimeses sammus antakse trumlile kantud valgustundliku materjaliga pinnale magnetlaeng. Siis valgustatakse laseri või LED-valgusega trumlile kujutis. Valguse mõjul kujutise kohas trumli pinna magnetiseeritud olek säilib ja sinna kinnitub tooner (tahmakassetist). Järgmise sammuna surutakse tooneriga joonistunud kujutis survega otse paberile, fikseeritakse kuumusega ja kaetakse silikoonõli kihiga. Viimase sammuna trummel neutraliseeritakse ja harjadega eemaldatakse üle jäänud tooner.

Laserprinteriga tehtud digitrüki tunneb ära sellest, et tooneri värvikiht on väga läikiv ja mõraneb painutades ja kokku voltides. Viimasel ajal ei ole ka värvide täpsus enam probleemiks ning laserprinterite trükikvaliteet on üsna sarnane standardsele ofsettrükile.