27 märts 2015

Eriviimistlused – kohtlakk, foolium, surutrükk

kohtlakk-surutrukk-foolio

 

Keerulisemate trükiste puhul puutume teinekord kokku eriviimistlustega, mis annavad lõpptulemusele visuaalseid efekte. Trükiettevalmistuse seisukohalt ei ole suurt vahet, millise tehnikaga meil tegemist on, piisab joonisest kas kujundusfaili peal või eraldi failina. Silmas peab vaid pidama mõningaid tehnilisi nüansse: ükskõik, kas me kasutame erilahenduse märkimiseks spot- või protsessvärvi, peab meil tegemist olema 100% värvihulgaga, samuti võime märkimiseks kasutada 1-bitist pikselgraafikat. Juhul kui erilahendused märgitakse lisavärviga kujundusfaili sisse, peab olema neile värvidele määratud overprint. Sama kehtib ka kõigi teiste võimalike abijoonte või jooniste näitamisel (näit. stantsijoonis).

Kohtlakk kantakse valdavas osas trükisele siiditrükis (serigraafia). Tehnoloogia väikesest lahutusvõimest ja ebatäpsusest tulenevalt ei saa kujundus olla väga detailne. Minimaane joonejämedus 0.5 pt. Juhul kui kohtlakk on paigutatud katma trükitud objekti, siis on soovitav teha väike ülekate (trap) sõltuvalt objekti detailsusest 0.5-1 pt.

Foolium kantakse trükisele läbi metallist kõrgtrükiklišee ning kuna foil ise on sisuliselt õhuke metallikiht, kehtivad siin mõnigad tehnilised piirangud: alla 0.5 pt jämedusega jooned ei pruugi üle kanduda või pudenevad suhteliselt kiiresti trükise pealt maha, samuti ei soovitata foili puhul kasutada väiksemat kui 6-7-punktist kirja.

Surutrüki ja reljeeftrüki puhul värve või muid materjale ei kasutata ning „lahutusvõime“ sõltub eelkõige paberist, kuid see meetod on eelkõige mõeldud suurte pindade esiletõstmiseks ja detailid ei pääse mõjule. Tihti kasutatakse suru- või reljeeftrükki trükitud objektide esiletõstmiseks.

Mis iganes eriviimistlusi on tarvis kujundusfailile märkida, peame eelkõige silmas pidama selle arusaadavust trükikoja reprospetsialistidele. Nagu juba eelpool öeldud on kõige lihtsam viis neid määrata, kasutades selleks lisavärve ja andes neile vastava erilahenduse nime (kohtlakk, stantsijoonis vms) ning mitte unustada määrata nendele lisavärvidele overprint.

Ülaloleval joonisel on näidatud AI-s tekitatud lisavärvid, mis kannavad infot nende kavatsuste kohta. Selliselt faili edastamine annab trükikojale võimaluse lisavärvid trükiplaatide printimiseks maha võtta ja saata need eraldi vastavalt kas siidiraami valmistusse või matriitsi/stantsi tegemisse.

19 märts 2015

ISO Paberi suurused

paberi suurused

Allpool olevast tabelist leiad A,B ja C seeria ISO Paberi suurused.

Näiteks: A4 on 210x297mm.

FormaatA seeriaB seeriaC seeria
0841 x 1189 mm1000 x 1414 mm917 x 1297 mm
1594 × 841 mm707 x 1000 mm 648 x 917 mm
2420 x 594 mm500 x 707 mm 458 x 648 mm
3297 x 420 mm353 x 500 mm324 x 458 mm
4 210 x 297 mm 250 x 353 mm 229 x 324 mm
5148 x 210 mm176 x 250 mm162 x 229 mm
6105 x 148 mm125 x 176 mm114 x 162 mm
774 x 105 mm88 x 125 mm81 x 114 mm
852 x 74 mm62 x 88 mm57 x 81 mm

18 märts 2015

Rastergraafika vs. Vektorgraafika

Piksel- ja vektorgraafikale esitatavad nõudmised trükkimisel

Arvutigraafikas ja trükiste digitaalses ettevalmistuses puutume kokku kahe erineva graafikatüübi: vektor- ja pikselgraafikaga. Pikselgraafikat on teinekord ekslikult nimetatud ka rastergraafikaks, kuid see ei ole päris täpne, sest digitaalse kujutise rastreerimine toimub alles trükiettevalmistuse kõige viimases etapis värvilahutuse käigus RIP’is (Raster Image Processor). Kuigi arvutimonitoril me näeme mõlemat graafikatüüpi pikselgraafika kujul, siis digitaalse kujutise ülesehitus ja genereerimise viis erineb teineteisest oluliselt ja on mõeldud kandma erinevat infot.

Pikselgraafika

Digitaalne kujutis pikelgraafikas luuakse digitaalselt kõige väiksema ehituskivi, piksli põhjalt lähtudes. Pikslikogumid, millest kujutis koosneb, omavad kindlat mõõtu, tihedust ja bitisügavust. Juuresoleval joonisel (vt joonis 1) on kujutatud pikselgraafikat kandva foto ülesehitus suurendatud- ja originaalsuuruses. Pikselgraafika olulisemad kvaliteedinäitajad on pikslitihedus ehk resolutsioon pinnaühiku suhtes (DPI või PPI – dot per inch, pixel per inch, kasutatakse ka meetermõõdustikku per cm) ja bitisügavus (värvuste hulk).

Resolutsioon ja rastritihedus

Resolutsioon on pikslitihedus pinnaühiku suhtes, ning üldjuhul väljendatakse seda punkti tolli kohta (DPI). Trükkimiseks kõlbliku foto ettevalmistamiseks ning optimaalse resolutsiooni määramiseks peab meil olema teada materjali/paberi võimekus värvi vastu võtta ehk millise rastritihedusega on võimalik trükkida. Paberi võimekust mõõdetakse joont tolli kohta (LPI – line per inch). Sellest sõltub otseselt, millise pikslitihedusega fotot on meil vaja. Optimaalse resolutsiooni väljaarvutamiseks on meil kasutada lihtne valem: rastritihedus x 2 = resolutsioon. Seega, kui ajalehepaberi võimekus on 95-115 joont tolli kohta, siis lihtne arvutus annab pildi resolutsiooniks 190-230 DPI’d. Alljärgnevalt tabel, kus vastavalt paberile ära toodud üldjoontes sobilikud fotomaterjali resolutsioonid.

Ajalehepaber – 95-115 LPI = 190-230 DPI
Ajakirjapaber – 130 LPI = 260 DPI
Katmata poognaofsetpaber – 135-150 LPI = 270-300 DPI
Kaetud poognaofsetpaber – 150-175 LPI = 300-350 DPI
Mitmekordselt kaetud paber (valupaber) – 200 LPI = 400 DPI

Värviruumide erinevuse arvestamise kõrval on oluline ka foto resolutsiooni hindamine ja vajadusel parandamine. Pikselgraafika on resolutsioonist sõltuv graafikatüüp ehk kui me tõstame või langetame pildi resolutsiooni, annab see tulemuseks kvaliteedikao. Teoreetiliselt on võimalik jätta piisava (vajalikust suurema) resolutsiooniga pilt ettevalmistuse käigus muutmata, kuid siis viiakse kujutise resolutsioon alla (downsample) kas PDF’i genereerimise käigus või hiljem RIP’is ning tehakse paberile vastavaks. Selline lähenemine võib tekitada detailide kadu, sest piksleid võetakse ära korraga suurel hulgal. Sobilik oleks fotode resolutsiooni ise fototöötlusprogrammis vähendada. Photoshopi pikslite ümberarvutamisel algoritmist lähtuvalt loetakse õigeks vähendamise sammuks 5-7%. Sama nõue kehtib ka piltide resolutsiooni tõstmise kohta. Kuigi piksliinformatsiooni ei ole kuskilt juurde tulemas, on võimalik astmelise resolutsiooni suurendamisega pilti ca 30% muuta nii, et kvaliteedikadu silma ei hakka.

Vektorgraafika

Vektorgraafika, nagu nimigi ütleb, koosneb vektoritest ehk joontest, millest omakorda tekitatakse pinnad. Vektorgraafika leiab kasutust objektidel kus on tegemist lihtsate selgepiiriliste pindadega, näiteks logod, illustratsioonid, tüpograafilised elemendid, joonised jne. Suurim erinevus pikselgraafikast seisneb objektide konstrueerimises: kui pikselgraafika vajab sujuva ringjoone formeerimiseks suurt hulka piksleid, siis vektorgraafikas on tarvis määrata vaid keskpunkt ja ringjoone kujutamiseks piisab vaid neljast ankrupunktist. Ankrupunktide vahele tekkinud kõverjooni nimetatakse ka Bezieri kõverateks (vektorite arvutamise meetod). Samuti kui rastergraafikas on tarvis tekitada sirgjoon, luuakse see joon täpselt joone pikkuseks vajalikest pikslitest, vektorgraafikas aga piisab sellest, kui me teame joone algus- ja lõppkoordinaate–joon tekitatakse nende vahele.

Sellest tulenevalt on tavaliselt vektorgraafikat kandev fail mahult väiksem kui sama kujutist kandev fail pikselgraafikas. Teine oluline erinevus pikselgraafikast on selle resolutsioonist sõltumatus. Vektorgraafilist objekti võime lõpmatuseni suurendada või vähendada, ilma et meil tekiksid kvaliteedikaod – vektorite koordinaadid arvutatakse kogu aeg ümber. Teoreetiliselt on võimalik fotorealistlikku kujutist saavutada ka vektorgraafikas, kuid mida detailsemaks kujutised muutuvad, seda rohkem ankrupunkte ja vektoreid selle kirjeldamiseks vaja läheb. Ühel hetkel, peale selle et failimaht kasvab oluliselt suuremaks, tekib suuri probleeme mahuka kujutise trükkimisel. Kuna digitaalsed kujutised väljundseadmesse saatmisel rastreeritakse, siis keeruka vektorgraafika rastreerimisel on vead hõlpsad tekkima. Soovitus on selle vältimiseks trükiettevalmistuse käigus keerulised objektid pildiks muuta (rasterize). Eriti puudutab see Adobe Illustratoris ja Corelis võimaldatud rasterefekte (3D, läbipaistvus vms). Erinevalt pikselgraafikast on digitaalset kujutist vektorgraafikas lihtne muuta ja see on resolutsioonist sõltumatu, mis annab teatud eelise, kuid miinuseks on reaalne võimetus fotorealistlikku muljet luua.

17 märts 2015

Peamised nõuded trükifailidele

cmyk

Resolutsioon

Resolutsioon peaks olema soovitatavalt 200-300 dpi. Selline resolutsioon tagab trükis hea pildi teravuse ja kvaliteedi

Värviruum

Värviruum peab reeglina olema CMYKis ja ICC profiile ei tohi olla kaasa pandud. Suuremates trükikodades, kus värvihaldust ise korraldatakse, sobivad ka teistes värvuumides tehtud PDF-id. Siis peavad PDF-id vastama PDF/X-3 või PDF/X-4 standardile. Sel juhul võidakse ka ICC profiilid kaasa panna.

Fondid

Kõik fondid peavad olema täielikult kaasa pandud (embedded). Soovitatavalt peaksid fondid olema kurvitud (curved)

ƒƒÜletrükk (overprint)

Tavaliselt peab olema mustadele tekstidele ja objektidele seatud overprint. Erijuhtudel ka mustadel tekstidel ning objektidel võetakse overprint maha. Näiteks hõbedale, kullale või neoonvärvidele ei tohi mustale overprinti peale panna, sest need värvid on teistsuguse koostisega ning overprindi puhul need hoopis segunevad. Valgetel ja mittemustadel tekstidel ning objektidel ei tohi overprinti peal olla

Eksportimine

Eksportimisel saadud PDF-id peavad olema tehtud õigete seadetega. Kindlasti tuleb eksportimiseks kasutada PDF/X- 1a standardit. Teiste valikutega tehtud pdfidel võivad tekkida ripis värvilahutuses probleemid läbipaistvuse või fontidega. Üldse ei tohi eksportida PDF-e enne Adobe CS tooteid olevate versioonidega, samuti kõikide teiste kujundusprogrammidega, kus eksportimise standardite valikus puudub PDF/X1-a. Lehekülgede suurused PDF-is peavad soovitatavalt olema samad

Lõikevaru (bleed)

Kujundused, mis ulatuvad lõikejoonteni, peavad ulatuma 3-5 mm üle lõike serva. See on vajalik järeltöötluses lõikamise kõikumise tõttu tekkivate valgete servade vältimiseks.

Lubatud maksimaalne värvikogus

Erinevatel paberitel ja erinevates trükimasinates on soovituslik lubatud suurim värvikogus erinev. Ajalehetrükis võib kasutada lubatud suurimat värvikogust kuni 260%, ajakirjatrükis (heatset) kaetud paberitele kuni 300%, poognaofsetis kaetud paberitele kuni 340% ning katmata paberitele kuni 280%. Tegelikult on iga trükikoja nõudmised erinevad, seetõttu võivad kontrollimist vajavad parameetrid olla erinevad

14 märts 2015

Tindipritsprinterid

tindiprits

Tindiga printimise tehnoloogia jagatakse kaheks: katkematu tindipritsega jugaprinterid (continous inkjet) ja tindipiiskadega piesoprinterid (drop-on-demand inkjet).

Jugaprinterites pihustatakse tillukesed tinditilgad düüsidest paberi suunas. Tinditilkade voog juhitakse enne paberipinda läbi magnetvälja, kus mittevajalikud tilgad kursist kõrvale kallutatakse ja need ei jõua paberile vaid tagasi tindipaaki. Vajalikud tinditilgad jõuavad paberile ja moodustavad kujutise. Sellise meetodiga ei saa tekitada erineva suurusega tavalisi rastripunkte ja seetõttu saab pooltoone tekitada viisil, kus ühesuuruseid tindipunkte hajutatakse juhuslikesse kohtadesse – sellist meetodit kutsutakse viga-hajutamiseks (error diffusion). Jugaprinterites kasutatakse tihti lahusti- või alkoholibaasil tinte ning tänu tindi kiirele kuivamisele saab nii trükkida ka plastikule. Samas vajab sellise tindi kasutamine ruumidesse spetsiaalset ventilatsioonisüsteemi.

Tilkadega tindipritstehnoloogias kasutatakse tindipiiskade pihustamist mullide abil (bubble jet). Selle tehnoloogia leiutas 1957 Canoni insener Ichiro Endo ja nii saigi “Bubble Jet” Canoni tindiprinterite tootenimeks. Termotindipritstehnoloogiaga printeris kasutatakse ühe- või mitmevärviga trükipead, kus tint asub pisikestes konteinerites koos kuumutuselemendiga. Tindi paberile suunamiseks kuumutatakse tinti hästi kiiresti, nii et tekib õhumull, mis surub tindipiisa rõhuga läbi düüsi. Tint on enamasti vee-baasil ning seega ei ole kujutis veekindel.

Tööstuslikes tindiprinterites on kuumutamine asendunud piesomaterjalide kasutamisega. Tehnoloogiat kasutavad Epsoni ja Brotheri printerid. Tint on küll samamoodi trükipea konteineris, kuid konteineris tekitab rõhku eriline piesoelektriline materjal. Vajadusel elektrilaenguga mõjutades muudab piesomaterjal oma suurust ja tema tekitatud õhusurve surub tindi piiskadena läbi düüsi paberi suunas. Selles tehnoloogias ei ole tindi omadused enam piiravaks teguriks – kasutada saab erinevaid tinte: veekindlaid (waterproof), päikesekindlaid (UV-resistant) jne – kuid trükipea (ehk seal kasutatav piesomaterjal) on üsna kallis.

14 märts 2015

Laserprinterid

laser

Digitrüki kõige suurem tehnoloogia liik on kserograafia (ka kuiv elektrofotograafia; seda tuleb eristada tsüanograafiast – kopeerimismeetodist, kus kasutatakse vedelaid ilmutikemikaale). Üldlevinud on ka nimetus laserprintimine. Seda tehnoloogiat kasutavad enamikud tänapäeva koopiamasinad, laserprinterid ja faksiaparaadid, kus kasutatakse tavalist paberit.

Tööprintsiibi esimeses sammus antakse trumlile kantud valgustundliku materjaliga pinnale magnetlaeng. Siis valgustatakse laseri või LED-valgusega trumlile kujutis. Valguse mõjul kujutise kohas trumli pinna magnetiseeritud olek säilib ja sinna kinnitub tooner (tahmakassetist). Järgmise sammuna surutakse tooneriga joonistunud kujutis survega otse paberile, fikseeritakse kuumusega ja kaetakse silikoonõli kihiga. Viimase sammuna trummel neutraliseeritakse ja harjadega eemaldatakse üle jäänud tooner.

Laserprinteriga tehtud digitrüki tunneb ära sellest, et tooneri värvikiht on väga läikiv ja mõraneb painutades ja kokku voltides. Viimasel ajal ei ole ka värvide täpsus enam probleemiks ning laserprinterite trükikvaliteet on üsna sarnane standardsele ofsettrükile.

14 märts 2015

Digitrükist üldisemalt

digitrykk

Väikeste tiraažide korral võistleb digitrükk väga edukalt traditsiooniliste trükitehnoloogiatega. Juba praegu ei ole alati selge, milline tehnoloogia võiks olla kõige otstarbekam mõnele konkreetsele trükitööle. Alati tuleks kaaluda mitmeid faktoreid, et määrata millist tehnoloogiat kasutada: näiteks tootmise ökonoomsus, trükiarv ja alusmaterjali saadavus ning kvaliteet. Üldiselt saab öelda, et trükitehnoloogiad, mis põhinevad trükivormil on hääbumas ning digitrükitehnoloogiad ja võrgupõhine meedia tulevad asemele. Kuid siiski on üks valdkond, kus traditsiooniline trükimeetod mitte ainult ei võimutse vaid ka suurendab positsiooni ning see on pakenditööstus.

1990. aastatel hakati palju rääkima digitrükist kui uuest sõltumatust trükiviisist. Tegelikult ulatub digitrüki algus tagasi aastasse 1938, kui ameeriklane Chester Carlson leiutas elektrofotograafia. Carlson tekitas väävliga kaetud metallplaadi pinda villase riidega hõõrudes elektrilaengu. Ta asetas metallplaadi vastu klaasi, millele oli katseks kirjutanud mõned sõnad. Pärast plaadi valgustamist läbi klaasi pihustas ta metallplaadile peenikest pulbrit, mis muutis sõnad metallplaadil nähtavaks. Surudes pulbriga metallplaadi vastu vahapaberit kandusid sõnad edasi paberile. Selle avastuse põhjal konstrueeris Haloid Company (alates 1961 tuntud ka kui Xerox kuid tol ajal oli Kodak’i suur konkurent) 1949 esimese fotokoopiamasina. Et mitte sarnaneda traditsioonilise ilmutamispõhise fotokopeerimisega, hakati varsti sellist kopeerimisviisi nimetama kserograafiaks (xerography) – kreeka sõnadest xeros (“kuiv”) ja graphein (“kirjutama”). Esimene värviline koopiamasin tuli turule umbes 1990 ja 90ndate keskel muutusid digitaalsed värviprinterid kättesaadavaks. Värviprinterite pidev arendamine ja arvutite laialdane kasutamine viisid uue ja iseseisva trükiviisi tekkeni.

Tavaliselt on tegemist digitrükiga, kui ei kasutata trükiplaati. Selle asemel saadetakse info trükiseadmesse otse arvutist jättes vahele traditsioonilised etapid – trükifilmi ja/või trükivormi tegemeise. Seetõttu nimetatakse sellist meetodit “computer-toprint” (lühendatult ka Ct-Print). Vastupidiselt konventsinaalsele (traditsioonilisele) trükimeetodile on digitrüki korral trükivorm dünaamiline, st vormi kasutatakse korduvalt kuid info kustutakse vormilt iga trükikorra järel.

Uutes elektroonilistes trükimeetodites puudub füüsiline trükivorm. Trükitav kujutis on virtuaalsel kujul arvuti mälus. Iga järgnev tõmmis võib olla isesugune. Selliseid trükimeetodeid on kümneid. Osa neist on juba välja surnud. Üldlevinud on kaks meetodit. Laserprinterid – valdavalt pulbervärvidega elektronograafiline meetod, kus pildi vahekandjana kasutatakse seleensilindreid. Pilt joonistatakse silindrile elektrilaengutena. Laetud piirkondade külge nakkub pulbervärv, mis kantakse silindrilt paberile ja kinnistatakse kuumutamisega. Tindiprinterid – füüsiline vahekujutis puudub, pilt moodustub paberile pritsitavatest väikestest tinditäppidest. Odavad kodused ja kontori printerid kasutavad 4 värvi, fotode trükkimiseks on vaja vähemalt 6 värvi, väga heades printerites on 8 värvikassetti.

Digitrükk jaguneb: elektrofotograafia (tuntud ka kui kserograafia), ionograafia, magnetograafia, termograafia ja tindiprits-printimine. Kõige laialtlevinumad meetodid tänapäeva digitrükis ongil elektrofotograafia ja tindiprits-meetod. Elektrofotograafia puhul ei kasutata trükiplaati vaid pilt kantakse materjalile valgustundliku trumliga. Tindiprits-tehnoloogia puhul tekitatakse pilt tindiga otse paberile; mistõttu kasutatakse ka nimetust “computer-to-paper”.

Digitrükki klassifitseeritakse ka kui surveta printimine (nonimpact printing – NIP), et eristada seda trükiviisidest, kus kasutatakse survet – näiteks valjuhäälsed nõelprinterid või elektrilised kirjutusmasinad. Surveta printimisel kantakse pilt otse paberile või siis luuakse laseriga vahepinnale – trumlile. Erilise värvainega – tooneriga – tekitatakse pilt trumlile ja siis kantakse üle trumlilt paberile.

Digiprintereid kasutatakse paljudes erinevates valdkondades. Printereid tehakse väga erinevates suurustes alustades portatiivsetest ja kontorilaua peale asetatavatest mudelitest kuni printimise tootmisliinideni. Digitrükki kasutatakse väga tihti just siis, kui traditsiooniline trükkimine osutub liiga kalliks. Sellised valdkonnad on näiteks väikesed värvitrükised (flaierid), proovitrükid (digiproofid), muutuva infoga personaaltrükised (VDP – variable data printing või ka VIP – variable information printing) või “trükis nõudmisel” (POD – printing on demand).

POD-trükiga valmistatakse raamatust vaid niipalju koopiaid nagu hetkel vajatakse ehk tellitakse. Põhimõtteliselt saab nii trükkida väga väikese tiraaziga raamatuid. VIP-trükiga prinditakse muutuva infoga tooteid. Muutuv võib olla trükise tekstiosa (näiteks nimi või aadress) või isegi ka pildiline osa. Nii saab toota personaalseid trükiseid või erinevaid versioone. VIP-trükki või kombineerida ka traditsioonilise trükiga – näiteks võib lisada offsettrükiga tehtud üldise infoga ärikirjale või flaierile personaalne info aadresside andmebaasist.

Digitrüki ja analoogtrüki vahel on erinevus ka selles, kuidas trüki hinda ja tasuvust arvutatakse. Digitrüki korral arvutatakse enamasti hinda ühe prinditud lehe kohta kui analoogtrükis enamasti trükile kulunud aja kohta (st tunnihind). Seepärast ongi digitrüki hind suurte trükiarvude korral väheefektiivne kuid analoogtrükki kasutades muutub eksemplari hind seda odavamaks, mida suurem on trükiarv. Digitrükk on enamasti veel liiga aeglane, värvitooner ja tint on veel kallim kui tavaline trükivärv, ning seetõttu kasutataksegi suurte tiraažide korral analoogtrükki.

Lisavärve digitrükis eriti ei kasutata. Enamasti kasutatakse ainult tavalisi protsessvärve – cyan, magenta, kollane ja must. Teoreetiliselt saaks ka digitrükis suvalist värvi tinti või toonerit valmistada, kuid kuna valmistada saaks vaid teatud fikseeritud koguse kaupa, siis digitrüki väikeste trükikoguste jaoks ei ole selline paljude erinevate lisavärvide valmistamine otstarbekas. Samas on olemas digitrüki süsteeme, kus viies või kuues värv on võimalik.

13 märts 2015

Ofsettrükk ehk tasapinnaline trükk

Ofsettrykk

Tasapinnalise trükiviisi korral on trükkuvad ja mitte-trükkuvad kujutised samal tasapinnal. See trükiviis jaguneb kivitrükiks (litograafia), ofsettrükiks, kollotüüpiaks ja dilitomenetluseks. Kivitrükk on tänapäeval kõige levinuima trükimeetodi – ofsettrüki- eelkäija. Pooltoonideta kollotüüpia, mida tihti nimetakse ka fototüüpiaks, on kasutusel kunsti väikesetiraažilises reprodutseerimises ja paljundamises. Dilitomenetlus oli algselt kasutusel ajalehtede trükkimises. Ajalehti trükiti siis niisutussektsiooniga kõrgtrükirullimasinates ofsettrükivormidega. See ajutine trükiviis hääbus rulliofsettrüki kasutuselevõtuga.

Litograafia ehk kivitrükk (kreeka keeles lithos ‘kivi’ + graph ‘kirjutan’) on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati.

Aastal 1796 otsustas näitekirjanik Alois Senefelder lihtsustada näitlejatele mõeldud teksti- ja noodilehtede paljundamise protsessi, mida siis tehti kõrgtrükis. Raha oli vähe ja trükipressile ega trükitähtedele ei jätkunud. 1797. aastal ehitas ta esimese kivitrükikäsipressi, mille trükivorm oli tehtud lubjakivist. Kivitrükk põhineb vee ja rasva omadustel ja trükkimiseks kasutatakse lubjakiviplaati (ehk litokivi). Kivile joonistatakse kujutis rasvakriidiga. Siis töödeldakse kogu pinda nõrga lämmastikhappe lahusega. Keemilises protsessis ühineb rasv kiviga ning samal ajal suurenevad kivi pinnal poorid, muutes vaba pinna vastuvõtlikuksveele. Kivist trükivormi niisutades märgub vee ja rasva vastastikuse tõukumise tõttu ainult trükivaba pind. Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile; õline trükivärv jääb püsima ainult kujutisele, kuna vaba pind vee tõttu värviga ei määrdu. Trükivorm surutakse litopressiga vastu alusmaterjali ning võimalike tõmmiste arv on piiramatu.

1826. aastal täiustas Alois Senefelder oma tehnikat ja alustas mitme värviga trükkimist. 19. sajandi keskel ehitati Prantsusmaal esimene litograafiline kiirtrükimasin. Tollel ajal peeti seda trükimeetodit heaks reklaammaterjalide jaoks, sest trükkida sai üsna kiiresti. Isegi 20. sajandi alguses toodeti sel viisil maakaarte, plakateid, reklaame ja piltpostkaarte. Aga oma töömahuka protsessi tõttu hakkas litograafia järjest rohkem klappima kunstnikele graafika ja joonistuste reprodutseerimiseks. Kokkuvõttes oli selline kõrgtrüki meetod kasutusel läbi 400 aasta. Tänapäeval on litograafia aga juba üsna haruldane.

20. sajandi alguse uued avastused fotograafia vallas lõid pinna ofsettrüki tekkimisele. 1904 arendasid kaks ameeriklast üksteisest sõltumatult välja ülekandega ofsettrüki tehnoloogia. Pärast mõningaid esialgseid tagasilööke avas George Mann & Co. Londonis esimese ofsettrükikoja. Saksamaal Offenbachis ehitas Faber & Schleicher AG 1910. aastal esimese poognaofsettrükimasina “Roland”. 1912 pandi Leipzigis tööle Felix Bottcher Company ja masinaehituskontserni Vogtländische Maschinenfabrik AG (VOMAG) ehitatud esimene rulliofsettrükimasin “Universal”. Tänapäeval väga tuntud trükimasinatootjad Heidelberger Druckmaschinen AG ja MAN Roland Druckmaschinen AG asutati 19. sajandi keskel.

Alguses eksisteerisid kõrgtrükk ja ofsettrükk trükiturul üsna võrdsetena, kuni 1960. aastatel hakkas kõrgtrüki osakaal vähenema. Euroscale neljavärviteisendusmeetodi leiutamine andis olulise tõuke ofsettrüki arengule ja tänaseks on sellest saanud enimkasutatav trükimeetod.

Patent esimesele Heidelbergi trükimasinale registreeriti 1962 Saksamaal. Varastel 1970ndatel hakkasid ajalehtede trükkimises ofsettrükimasinad asendama kõrgtrükimasinaid. Tekstide fotograafiline valmistamise (phototypesetting) ja reprokaamerate kasutuselevõtuga hakkas kasvama poognaofsettrükkimine populaarsus, kuna tootmine võrreldes kõrgtrükiga oli oluliselt efektiivsem.

valsidOfsettrükis kasutatakse “ümar-ümar” protsessi skeemi. Nagu litograafialgi on ofsettrüki trükivorm tasapinnaline. Trükitava ja mittetrükitava pinna omadused on trükivormil erinevad. Trükitav pind on vett hülgav võttev, ülejäänud pinda vesi märgab. Tasapinnalisele trükivormile kantakse veekiht. Vesi märgab ainult mittetrükitavat pinda. Seejärel kantakse trükiplaadile värv. See jääb trükiplaadile ainult nendes kohtades, kus veekihti ei ole.

Samamoodi nagu litograafiaski, kasutatakse konventsionaalses ofsettrükis ära vee ja õli omavahelise tõukumise printsiipi. Õli sisaldav trükivärv nakkub ainult niisutatud trükiplaadi kuivade osadega. Enamasti alumiiniumist valmistatud trükiplaat on kaetud valgustundliku kihiga (emulsiooniga). Kujutise pealeprojetseerimise (valgustamise) ja ilmutamise protsessidega emulsioon lõhustatakse ja üleliigne eemaldatakse mahaloputamisega. Trükiplaadil on trükkivad piirkonnad trükivärviga nakkuvad ja trükivabad piirkonnad trükivärvi eemale tõukavad. Algselt kasutati negatiivplaate, kus allesjääv emulsioon on vettsiduv nii, et õline trükivärv nakkus pinnaga, millelt emulsioon oli maha pestud. Nüüd kasutatakse peamiselt positiivplaate, kus pärast valgustamist plaadile jääv emulsioon moodustab värviga nakkuva trükikujutise ja õline trükivärv jääb ainult sinna, kust emulsioon ei ole maha pestud. 1985. leiutati ka vee-vaba ofsettrükk (waterless offset), kus trükivärvi eemale tõukav silikoonemulsioon kombineerituna eriliste trükivärvidega võimaldab trükkida ilma veeta.

Trükikujutis kantakse esmalt kummisilindri kummikattele ja seejärel kummilt paberile. Sellisest ülekande viisist tuleneb ka trükimeetodi nimi – offset. Ofsettrüki põhiprintsiip (ja ka värvilahutuse alus) on, et värvikihi paksus on ühesugune kogu trükitava pinna ulatuses.

Tänapäeva ofsettrükis saab kasutada ühe- kuni kümnevärvi trükimasinaid, kuigi kümne värviga trükimasinad on üsna haruldased. Viievärvitrükimasinaga saab trükkida neli protsessvärvi ja lisaks ka ühe lisavärvi ilma, et peaks värvisektsioone vahepeal puhtaks pesema. Mõnedele trükimasinatele on lisatud spetsiaalne lakisektsioon, mis lisab masina sees trükiprotsessi lõpus trükisele kaitsva või dekoratiivse lakikihi. Enamasti töötab lakisektsioon fleksotrüki põhimõttel. Tänapäeva ofsettrükis kasutatakse tihti ka CTP tehnoloogiat, kus trükiplaat valmistatakse laseritega ja ilmakemikaalideta. CTP-tehnoloogiaga ehk kujutist otse plaadile joonistades saab vältida muidu filmilt Ofsettrykimasintrükiplaadile kopeerimise ajal tekkivaid kujutise hälbeid ja/või nihkeid.

Ofsettrüki liigid on poognaofset (sheet-fed offset) ja rulliofset (web offset). Poognaofsettrükis painutatakse paber lahtiste lehtedena ümber trükisilindri. Rulliofsettrükis aga söödetakse paberilint masinasse rullidest. Poognaofsettrükis tuleb paberileht peale esikülje pildi trükkimist ümber pöörata, et trükkida paberilehele ka tagumise külje pilt. Rulliofsettrükis trükitakse mõlemale paberilindi poolele samaaegselt.

Poognaofsettrükis saab trükkida kõike, mille tiraaž on 1 000 kuni 100 000. Suurema tiraažiga trükiseid on efektiivsem trükkida gravüürtrükis. Tüüpilised poognatrüki tooted on äritrükised, raamatud, brošüürid ja flaierid ning ka pakendid.

Rulliofseti kasutatakse, kui toote tiraaž on suur ja lehekülgi palju. Siia kuuluvad sellised tooted nagu ajalehed ja ajakirjad. Nende jaoks on poognatrükk liiga aeglane ja samal ajal on ajaleht gravüürtrüki jaoks liiga väikese tiraažiga. Paberit rullist ette andes on rullitrükis võimalik trükkida kiirustega, mida poognatrükis on võimatu saavutada. Samas, erinevalt gravüürtrükist valmib rulliofsettrükis trükitulemus otse trükimasina lõpuosas, kus on tavaliselt lõike- ja voltimissektsioonid.

Vahet tehakse kvaliteetse kommerts-rullitrüki rullofset(heatset web offset) ja ajalehetrüki (coldset web offset) vahel. Kommertstooted trükitakse enamasti kaetud paberile, mis ei ima trükivärvi sisse ning seetõttu on nendele trükimasinatele sisse ehitatud ahi, et kiirendada trükivärvi kuivamist – siit tulenebki nimi “heatset”. Kuivatusahju läbiv paberilint lõpeb voltaparaadis, kus trükitoode töödeldakse lõpp-produktiks. Lõplik trükitoode võib olla kas klammerdatud (saddle stitching) või liimitud köites (adhesive binding). Õmmeldud köitmine ei ole võimalik suure kiiruse tõttu. Heatset-trüki tooted tunneb ära trükipinnale lisatud katteaine läike ja lõhna järgi. Trükivärv ei määri, kui seda näpuga hõõruda. Väikese grammkaaluga õhukeseid pabereid kasutades ei paista heatset-trükk kujutis paberi teisele küljele läbi ja see on oluline eelis coldset-trüki ees. Tüüpilised heatset-trüki tooted on suure trükiarvuga ajakirjad, kataloogid ja reklaamlehed.

Ofsettrükk on tunneb ära korraliku kontrastse trükijälje järgi. “Halode” puudumine ja paberi teisel küljel oleva varikujutise puudumine viitab enamasti ofsettrükile. Iseloomulik on ka, et väga heledates värvitoonides esineda rasterpinna järsk ärakadumine (punktikadu) ja väga tumedates varjualades esineb rasterpunkti laialivalgumine (punktikasv). Küll aga ei juhtu nii, kui kasutada uut tüüpi FM rastrit.

Ofsettrüki erinevused teistest trükimeetoditest:

Poognad•  Trükitava ja mittetrükitava pinna eristamiseks kasutatakse vett
ƒƒ•  Värv jõuab trükiplaadilt paberile üle kummisilindri.
ƒƒ•  Värvikihi paksust paberil saab trükkimise ajal muuta, ka tsoonide kaupa
ƒƒ•  Keeruline värvi-ja veeaparaat
ƒƒ•  Värvi edasikandumine mööda värviaparaadi valtse trükivormile ja sealt üle kummikatte paberile toimub värvikihi lõhestamise (ink splitting) teel
•  Ofsettrüki põhiprintsiip (ka värvilahutuse alus) – värvikihi paksus on ühesugune kogu trükitava pinna ulatuses

Üks ofsettrüki eriliik, mis on tänapäeval üsna haruldane, on kollotüüpia (collotype), millega saab pooltoone trükkida ilma rastrita. See meetod arendati välja 19. sajandi keskel. Trükivormiks on valgustundlik želatiinist emulsioon, mis on kantud klaasile. Valgustamine, ilmutamine ja niisutamine tekitavad reljeefse pinna, mis järgnevate protsesside ajal kõvastub erinevalt. Trükivärv nakkub erinevalt želatiinist emulsiooni erineva kõvadusega kohtadele ja see teeb võimalikuks pooltoonide trükkimise. Kollotüüpiad näevad välja nagu paberfotod, kuid on ära tuntavad iseloomuliku teralisuse järgi. Kasutades mitut trükivärvi- isegi kuni 20 – saab luua väga tõetruusid tõmmiseid. Kuigi kollotüüpia trükimeetodit on sobilik kasutada väikese tõmmiste arvuga tööks, siis tänapäeval on see jäänud ainult originaalseks kunstiliigiks.

11 märts 2015

Mis on Pantone Spot ehk Pantone Matching System (PMS)

Pantone spot

 

USAs asub Pantone Inc peakorter. Selle firma kõige tuntum kaubamärk on Pantone Matching System (PMS), millest on saanud globaalne standardvärvisüsteem trükitööstuses. Tegemist on valmis segatavate ehk spot värvidega ja neid kasutatakse enamasti firmagraafika trükkimisel, kus on oluline täpselt õige värvuse saavutamine – näiteks kirjaplangid, visiitkaardid, ümbrikud, aga ka postmargid ja turvatrükised.

Kindla Lab-i väärtusega trükivärvi nimetatakse spot-värvideks. Spot-värvidega saab trükkida selliseid toone, mida CMYK värvisüsteem ei võimalda, näiteks oranžid, kirkad sinised ja säravad rohelised toonid. Samuti on spot-värvid parem valik pastelsete toonide trükkimiseks. Tavaliselt on tegu ühe-, kahe- või kolmevärviliste trükistega, kuid loomulikult võib kasutada ka rohkem värve. Rohkem kui 4 spot-värvi kasutamine muudab trükkimise üsna kalliks ja ei ole väikeste koguste puhul otstarbekas.

Kõik Pantone värvitoonid on nummerdatud ning neid valitakse värvikaartide kataloogi järgi. Näiteks PMS 485 C tähistab punast värvi ning täht C ehk coated viitab kaetud paberile. PMS 485 U tähendab sama tooni katmata paberil – U ehk uncoated. PMS kataloogid on trükitud erinevatele paberitele ning otsides õiget tooni, tuleb kindlasti pöörata tähelepanu, et aluseks oleks õige kataloog. Kui värv on trükisele valitud siis trükifailis ei ole enam tähtsust kas valite PMS´i U või C tähisega kuna selle valiku teete siis paberivalikul ehk kaetud või katmata paber.

Pantone värvitoonide hulgas on ka metallikvärvid, näiteks kuld ja hõbe ning neoontoonid. Sageli kasutatakse ajakirjade kaantel lisaks CMYK värvidele viienda värvina mõnda PMS tooni. Kuni 2010. a oli kasutusel ka eraldi EURO versioon Pantone toonides. Pantone spot-värve kasutatakse ka tekstiilile ja plastmaterjalidele trükkimisel. Eesti lipu seadus kehtestab meie riigilipu siniseks tooniks PMS 285 ja CMYK värvisüsteemi puhul C91% M43% Y0% K0%.

Pantone värvitoonid segatakse 15 komponentvärvist, mille hulgas on ka must ja valge. Värvikaartidel on iga tooni kohta segamisretsept. Komponentvärvidest saab segada 1341 värvitooni.

Alates 2007. a kuulub Pantone Inc värvide mõõteriistade ja tarkvara tootjale X-Rite Inc. Pantone on spot-värvidega trükkimisel turuliider USAs ja Euroopas. Jaapanis on kasutusel spot värvisüsteemid TOYO ja DIC, Ameerika Ajalehekirjastajate Assotsiatsioon kasutab ANPA paletti spot-toonide trükkimisel ajalehtedes. GCMI süsteem on kasutusel pakenditööstuses. Saksamaa värvitootjate poolt on loodud FOGRA standarditele vastav värvisüsteem HKS, mis koosneb 120 komponentvärvist ja 3250 toonist.

11 märts 2015

Kuidas teha ilusat gradienti

gradient

Tänapäeva väga levinud nn “poeetiliste” kujunduste meelisrakenduseks on gradient, mis võib aga ühel hetkel tekitada mõningaid trükitehnilisi probleeme. Kui meil on tegemist gradiendiga, kus üks värv läheb üle valgeks (paberi värviks), siis peaksime arvestama tõsiasjaga, et paber ei kannata ja ofsettehnoloogia üldjuhul ei võimalda trükkida väikemat rastripunkti kui 3-4%, nii võib juhtuda, et gradiendi sellises piirkonnas lõpeb värviinfo järsku ära ning sujuva ülemineku mulje saab rikutud. Sellise võimaluse tekkimise takistamiseks oleks soovitus jätta ka kõige heledamasse gradiendi osasse 3-4% värvi – inimsilmale tundub selline hõre raster ikkagi valgena, kuid ootamatu tulemuse tekkimise võimaluse viime miinimumi.