17 märts 2015

Peamised nõuded trükifailidele

cmyk

Resolutsioon

Resolutsioon peaks olema soovitatavalt 200-300 dpi. Selline resolutsioon tagab trükis hea pildi teravuse ja kvaliteedi

Värviruum

Värviruum peab reeglina olema CMYKis ja ICC profiile ei tohi olla kaasa pandud. Suuremates trükikodades, kus värvihaldust ise korraldatakse, sobivad ka teistes värvuumides tehtud PDF-id. Siis peavad PDF-id vastama PDF/X-3 või PDF/X-4 standardile. Sel juhul võidakse ka ICC profiilid kaasa panna.

Fondid

Kõik fondid peavad olema täielikult kaasa pandud (embedded). Soovitatavalt peaksid fondid olema kurvitud (curved)

ƒƒÜletrükk (overprint)

Tavaliselt peab olema mustadele tekstidele ja objektidele seatud overprint. Erijuhtudel ka mustadel tekstidel ning objektidel võetakse overprint maha. Näiteks hõbedale, kullale või neoonvärvidele ei tohi mustale overprinti peale panna, sest need värvid on teistsuguse koostisega ning overprindi puhul need hoopis segunevad. Valgetel ja mittemustadel tekstidel ning objektidel ei tohi overprinti peal olla

Eksportimine

Eksportimisel saadud PDF-id peavad olema tehtud õigete seadetega. Kindlasti tuleb eksportimiseks kasutada PDF/X- 1a standardit. Teiste valikutega tehtud pdfidel võivad tekkida ripis värvilahutuses probleemid läbipaistvuse või fontidega. Üldse ei tohi eksportida PDF-e enne Adobe CS tooteid olevate versioonidega, samuti kõikide teiste kujundusprogrammidega, kus eksportimise standardite valikus puudub PDF/X1-a. Lehekülgede suurused PDF-is peavad soovitatavalt olema samad

Lõikevaru (bleed)

Kujundused, mis ulatuvad lõikejoonteni, peavad ulatuma 3-5 mm üle lõike serva. See on vajalik järeltöötluses lõikamise kõikumise tõttu tekkivate valgete servade vältimiseks.

Lubatud maksimaalne värvikogus

Erinevatel paberitel ja erinevates trükimasinates on soovituslik lubatud suurim värvikogus erinev. Ajalehetrükis võib kasutada lubatud suurimat värvikogust kuni 260%, ajakirjatrükis (heatset) kaetud paberitele kuni 300%, poognaofsetis kaetud paberitele kuni 340% ning katmata paberitele kuni 280%. Tegelikult on iga trükikoja nõudmised erinevad, seetõttu võivad kontrollimist vajavad parameetrid olla erinevad

14 märts 2015

Tindipritsprinterid

tindiprits

Tindiga printimise tehnoloogia jagatakse kaheks: katkematu tindipritsega jugaprinterid (continous inkjet) ja tindipiiskadega piesoprinterid (drop-on-demand inkjet).

Jugaprinterites pihustatakse tillukesed tinditilgad düüsidest paberi suunas. Tinditilkade voog juhitakse enne paberipinda läbi magnetvälja, kus mittevajalikud tilgad kursist kõrvale kallutatakse ja need ei jõua paberile vaid tagasi tindipaaki. Vajalikud tinditilgad jõuavad paberile ja moodustavad kujutise. Sellise meetodiga ei saa tekitada erineva suurusega tavalisi rastripunkte ja seetõttu saab pooltoone tekitada viisil, kus ühesuuruseid tindipunkte hajutatakse juhuslikesse kohtadesse – sellist meetodit kutsutakse viga-hajutamiseks (error diffusion). Jugaprinterites kasutatakse tihti lahusti- või alkoholibaasil tinte ning tänu tindi kiirele kuivamisele saab nii trükkida ka plastikule. Samas vajab sellise tindi kasutamine ruumidesse spetsiaalset ventilatsioonisüsteemi.

Tilkadega tindipritstehnoloogias kasutatakse tindipiiskade pihustamist mullide abil (bubble jet). Selle tehnoloogia leiutas 1957 Canoni insener Ichiro Endo ja nii saigi “Bubble Jet” Canoni tindiprinterite tootenimeks. Termotindipritstehnoloogiaga printeris kasutatakse ühe- või mitmevärviga trükipead, kus tint asub pisikestes konteinerites koos kuumutuselemendiga. Tindi paberile suunamiseks kuumutatakse tinti hästi kiiresti, nii et tekib õhumull, mis surub tindipiisa rõhuga läbi düüsi. Tint on enamasti vee-baasil ning seega ei ole kujutis veekindel.

Tööstuslikes tindiprinterites on kuumutamine asendunud piesomaterjalide kasutamisega. Tehnoloogiat kasutavad Epsoni ja Brotheri printerid. Tint on küll samamoodi trükipea konteineris, kuid konteineris tekitab rõhku eriline piesoelektriline materjal. Vajadusel elektrilaenguga mõjutades muudab piesomaterjal oma suurust ja tema tekitatud õhusurve surub tindi piiskadena läbi düüsi paberi suunas. Selles tehnoloogias ei ole tindi omadused enam piiravaks teguriks – kasutada saab erinevaid tinte: veekindlaid (waterproof), päikesekindlaid (UV-resistant) jne – kuid trükipea (ehk seal kasutatav piesomaterjal) on üsna kallis.

14 märts 2015

Laserprinterid

laser

Digitrüki kõige suurem tehnoloogia liik on kserograafia (ka kuiv elektrofotograafia; seda tuleb eristada tsüanograafiast – kopeerimismeetodist, kus kasutatakse vedelaid ilmutikemikaale). Üldlevinud on ka nimetus laserprintimine. Seda tehnoloogiat kasutavad enamikud tänapäeva koopiamasinad, laserprinterid ja faksiaparaadid, kus kasutatakse tavalist paberit.

Tööprintsiibi esimeses sammus antakse trumlile kantud valgustundliku materjaliga pinnale magnetlaeng. Siis valgustatakse laseri või LED-valgusega trumlile kujutis. Valguse mõjul kujutise kohas trumli pinna magnetiseeritud olek säilib ja sinna kinnitub tooner (tahmakassetist). Järgmise sammuna surutakse tooneriga joonistunud kujutis survega otse paberile, fikseeritakse kuumusega ja kaetakse silikoonõli kihiga. Viimase sammuna trummel neutraliseeritakse ja harjadega eemaldatakse üle jäänud tooner.

Laserprinteriga tehtud digitrüki tunneb ära sellest, et tooneri värvikiht on väga läikiv ja mõraneb painutades ja kokku voltides. Viimasel ajal ei ole ka värvide täpsus enam probleemiks ning laserprinterite trükikvaliteet on üsna sarnane standardsele ofsettrükile.

14 märts 2015

Digitrükist üldisemalt

digitrykk

Väikeste tiraažide korral võistleb digitrükk väga edukalt traditsiooniliste trükitehnoloogiatega. Juba praegu ei ole alati selge, milline tehnoloogia võiks olla kõige otstarbekam mõnele konkreetsele trükitööle. Alati tuleks kaaluda mitmeid faktoreid, et määrata millist tehnoloogiat kasutada: näiteks tootmise ökonoomsus, trükiarv ja alusmaterjali saadavus ning kvaliteet. Üldiselt saab öelda, et trükitehnoloogiad, mis põhinevad trükivormil on hääbumas ning digitrükitehnoloogiad ja võrgupõhine meedia tulevad asemele. Kuid siiski on üks valdkond, kus traditsiooniline trükimeetod mitte ainult ei võimutse vaid ka suurendab positsiooni ning see on pakenditööstus.

1990. aastatel hakati palju rääkima digitrükist kui uuest sõltumatust trükiviisist. Tegelikult ulatub digitrüki algus tagasi aastasse 1938, kui ameeriklane Chester Carlson leiutas elektrofotograafia. Carlson tekitas väävliga kaetud metallplaadi pinda villase riidega hõõrudes elektrilaengu. Ta asetas metallplaadi vastu klaasi, millele oli katseks kirjutanud mõned sõnad. Pärast plaadi valgustamist läbi klaasi pihustas ta metallplaadile peenikest pulbrit, mis muutis sõnad metallplaadil nähtavaks. Surudes pulbriga metallplaadi vastu vahapaberit kandusid sõnad edasi paberile. Selle avastuse põhjal konstrueeris Haloid Company (alates 1961 tuntud ka kui Xerox kuid tol ajal oli Kodak’i suur konkurent) 1949 esimese fotokoopiamasina. Et mitte sarnaneda traditsioonilise ilmutamispõhise fotokopeerimisega, hakati varsti sellist kopeerimisviisi nimetama kserograafiaks (xerography) – kreeka sõnadest xeros (“kuiv”) ja graphein (“kirjutama”). Esimene värviline koopiamasin tuli turule umbes 1990 ja 90ndate keskel muutusid digitaalsed värviprinterid kättesaadavaks. Värviprinterite pidev arendamine ja arvutite laialdane kasutamine viisid uue ja iseseisva trükiviisi tekkeni.

Tavaliselt on tegemist digitrükiga, kui ei kasutata trükiplaati. Selle asemel saadetakse info trükiseadmesse otse arvutist jättes vahele traditsioonilised etapid – trükifilmi ja/või trükivormi tegemeise. Seetõttu nimetatakse sellist meetodit “computer-toprint” (lühendatult ka Ct-Print). Vastupidiselt konventsinaalsele (traditsioonilisele) trükimeetodile on digitrüki korral trükivorm dünaamiline, st vormi kasutatakse korduvalt kuid info kustutakse vormilt iga trükikorra järel.

Uutes elektroonilistes trükimeetodites puudub füüsiline trükivorm. Trükitav kujutis on virtuaalsel kujul arvuti mälus. Iga järgnev tõmmis võib olla isesugune. Selliseid trükimeetodeid on kümneid. Osa neist on juba välja surnud. Üldlevinud on kaks meetodit. Laserprinterid – valdavalt pulbervärvidega elektronograafiline meetod, kus pildi vahekandjana kasutatakse seleensilindreid. Pilt joonistatakse silindrile elektrilaengutena. Laetud piirkondade külge nakkub pulbervärv, mis kantakse silindrilt paberile ja kinnistatakse kuumutamisega. Tindiprinterid – füüsiline vahekujutis puudub, pilt moodustub paberile pritsitavatest väikestest tinditäppidest. Odavad kodused ja kontori printerid kasutavad 4 värvi, fotode trükkimiseks on vaja vähemalt 6 värvi, väga heades printerites on 8 värvikassetti.

Digitrükk jaguneb: elektrofotograafia (tuntud ka kui kserograafia), ionograafia, magnetograafia, termograafia ja tindiprits-printimine. Kõige laialtlevinumad meetodid tänapäeva digitrükis ongil elektrofotograafia ja tindiprits-meetod. Elektrofotograafia puhul ei kasutata trükiplaati vaid pilt kantakse materjalile valgustundliku trumliga. Tindiprits-tehnoloogia puhul tekitatakse pilt tindiga otse paberile; mistõttu kasutatakse ka nimetust “computer-to-paper”.

Digitrükki klassifitseeritakse ka kui surveta printimine (nonimpact printing – NIP), et eristada seda trükiviisidest, kus kasutatakse survet – näiteks valjuhäälsed nõelprinterid või elektrilised kirjutusmasinad. Surveta printimisel kantakse pilt otse paberile või siis luuakse laseriga vahepinnale – trumlile. Erilise värvainega – tooneriga – tekitatakse pilt trumlile ja siis kantakse üle trumlilt paberile.

Digiprintereid kasutatakse paljudes erinevates valdkondades. Printereid tehakse väga erinevates suurustes alustades portatiivsetest ja kontorilaua peale asetatavatest mudelitest kuni printimise tootmisliinideni. Digitrükki kasutatakse väga tihti just siis, kui traditsiooniline trükkimine osutub liiga kalliks. Sellised valdkonnad on näiteks väikesed värvitrükised (flaierid), proovitrükid (digiproofid), muutuva infoga personaaltrükised (VDP – variable data printing või ka VIP – variable information printing) või “trükis nõudmisel” (POD – printing on demand).

POD-trükiga valmistatakse raamatust vaid niipalju koopiaid nagu hetkel vajatakse ehk tellitakse. Põhimõtteliselt saab nii trükkida väga väikese tiraaziga raamatuid. VIP-trükiga prinditakse muutuva infoga tooteid. Muutuv võib olla trükise tekstiosa (näiteks nimi või aadress) või isegi ka pildiline osa. Nii saab toota personaalseid trükiseid või erinevaid versioone. VIP-trükki või kombineerida ka traditsioonilise trükiga – näiteks võib lisada offsettrükiga tehtud üldise infoga ärikirjale või flaierile personaalne info aadresside andmebaasist.

Digitrüki ja analoogtrüki vahel on erinevus ka selles, kuidas trüki hinda ja tasuvust arvutatakse. Digitrüki korral arvutatakse enamasti hinda ühe prinditud lehe kohta kui analoogtrükis enamasti trükile kulunud aja kohta (st tunnihind). Seepärast ongi digitrüki hind suurte trükiarvude korral väheefektiivne kuid analoogtrükki kasutades muutub eksemplari hind seda odavamaks, mida suurem on trükiarv. Digitrükk on enamasti veel liiga aeglane, värvitooner ja tint on veel kallim kui tavaline trükivärv, ning seetõttu kasutataksegi suurte tiraažide korral analoogtrükki.

Lisavärve digitrükis eriti ei kasutata. Enamasti kasutatakse ainult tavalisi protsessvärve – cyan, magenta, kollane ja must. Teoreetiliselt saaks ka digitrükis suvalist värvi tinti või toonerit valmistada, kuid kuna valmistada saaks vaid teatud fikseeritud koguse kaupa, siis digitrüki väikeste trükikoguste jaoks ei ole selline paljude erinevate lisavärvide valmistamine otstarbekas. Samas on olemas digitrüki süsteeme, kus viies või kuues värv on võimalik.