kohtlakk-surutrukk-foolio

 

Keerulisemate trükiste puhul puutume teinekord kokku eriviimistlustega, mis annavad lõpptulemusele visuaalseid efekte. Trükiettevalmistuse seisukohalt ei ole suurt vahet, millise tehnikaga meil tegemist on, piisab joonisest kas kujundusfaili peal või eraldi failina. Silmas peab vaid pidama mõningaid tehnilisi nüansse: ükskõik, kas me kasutame erilahenduse märkimiseks spot- või protsessvärvi, peab meil tegemist olema 100% värvihulgaga, samuti võime märkimiseks kasutada 1-bitist pikselgraafikat. Juhul kui erilahendused märgitakse lisavärviga kujundusfaili sisse, peab olema neile värvidele määratud overprint. Sama kehtib ka kõigi teiste võimalike abijoonte või jooniste näitamisel (näit. stantsijoonis).

Kohtlakk kantakse valdavas osas trükisele siiditrükis (serigraafia). Tehnoloogia väikesest lahutusvõimest ja ebatäpsusest tulenevalt ei saa kujundus olla väga detailne. Minimaane joonejämedus 0.5 pt. Juhul kui kohtlakk on paigutatud katma trükitud objekti, siis on soovitav teha väike ülekate (trap) sõltuvalt objekti detailsusest 0.5-1 pt.

Foolium kantakse trükisele läbi metallist kõrgtrükiklišee ning kuna foil ise on sisuliselt õhuke metallikiht, kehtivad siin mõnigad tehnilised piirangud: alla 0.5 pt jämedusega jooned ei pruugi üle kanduda või pudenevad suhteliselt kiiresti trükise pealt maha, samuti ei soovitata foili puhul kasutada väiksemat kui 6-7-punktist kirja.

Surutrüki ja reljeeftrüki puhul värve või muid materjale ei kasutata ning „lahutusvõime“ sõltub eelkõige paberist, kuid see meetod on eelkõige mõeldud suurte pindade esiletõstmiseks ja detailid ei pääse mõjule. Tihti kasutatakse suru- või reljeeftrükki trükitud objektide esiletõstmiseks.

Mis iganes eriviimistlusi on tarvis kujundusfailile märkida, peame eelkõige silmas pidama selle arusaadavust trükikoja reprospetsialistidele. Nagu juba eelpool öeldud on kõige lihtsam viis neid määrata, kasutades selleks lisavärve ja andes neile vastava erilahenduse nime (kohtlakk, stantsijoonis vms) ning mitte unustada määrata nendele lisavärvidele overprint.

Ülaloleval joonisel on näidatud AI-s tekitatud lisavärvid, mis kannavad infot nende kavatsuste kohta. Selliselt faili edastamine annab trükikojale võimaluse lisavärvid trükiplaatide printimiseks maha võtta ja saata need eraldi vastavalt kas siidiraami valmistusse või matriitsi/stantsi tegemisse.

Piksel- ja vektorgraafikale esitatavad nõudmised trükkimisel

Arvutigraafikas ja trükiste digitaalses ettevalmistuses puutume kokku kahe erineva graafikatüübi: vektor- ja pikselgraafikaga. Pikselgraafikat on teinekord ekslikult nimetatud ka rastergraafikaks, kuid see ei ole päris täpne, sest digitaalse kujutise rastreerimine toimub alles trükiettevalmistuse kõige viimases etapis värvilahutuse käigus RIP’is (Raster Image Processor). Kuigi arvutimonitoril me näeme mõlemat graafikatüüpi pikselgraafika kujul, siis digitaalse kujutise ülesehitus ja genereerimise viis erineb teineteisest oluliselt ja on mõeldud kandma erinevat infot.

Pikselgraafika

Digitaalne kujutis pikelgraafikas luuakse digitaalselt kõige väiksema ehituskivi, piksli põhjalt lähtudes. Pikslikogumid, millest kujutis koosneb, omavad kindlat mõõtu, tihedust ja bitisügavust. Juuresoleval joonisel (vt joonis 1) on kujutatud pikselgraafikat kandva foto ülesehitus suurendatud- ja originaalsuuruses. Pikselgraafika olulisemad kvaliteedinäitajad on pikslitihedus ehk resolutsioon pinnaühiku suhtes (DPI või PPI – dot per inch, pixel per inch, kasutatakse ka meetermõõdustikku per cm) ja bitisügavus (värvuste hulk).

Resolutsioon ja rastritihedus

Resolutsioon on pikslitihedus pinnaühiku suhtes, ning üldjuhul väljendatakse seda punkti tolli kohta (DPI). Trükkimiseks kõlbliku foto ettevalmistamiseks ning optimaalse resolutsiooni määramiseks peab meil olema teada materjali/paberi võimekus värvi vastu võtta ehk millise rastritihedusega on võimalik trükkida. Paberi võimekust mõõdetakse joont tolli kohta (LPI – line per inch). Sellest sõltub otseselt, millise pikslitihedusega fotot on meil vaja. Optimaalse resolutsiooni väljaarvutamiseks on meil kasutada lihtne valem: rastritihedus x 2 = resolutsioon. Seega, kui ajalehepaberi võimekus on 95-115 joont tolli kohta, siis lihtne arvutus annab pildi resolutsiooniks 190-230 DPI’d. Alljärgnevalt tabel, kus vastavalt paberile ära toodud üldjoontes sobilikud fotomaterjali resolutsioonid.

Ajalehepaber – 95-115 LPI = 190-230 DPI
Ajakirjapaber – 130 LPI = 260 DPI
Katmata poognaofsetpaber – 135-150 LPI = 270-300 DPI
Kaetud poognaofsetpaber – 150-175 LPI = 300-350 DPI
Mitmekordselt kaetud paber (valupaber) – 200 LPI = 400 DPI

Värviruumide erinevuse arvestamise kõrval on oluline ka foto resolutsiooni hindamine ja vajadusel parandamine. Pikselgraafika on resolutsioonist sõltuv graafikatüüp ehk kui me tõstame või langetame pildi resolutsiooni, annab see tulemuseks kvaliteedikao. Teoreetiliselt on võimalik jätta piisava (vajalikust suurema) resolutsiooniga pilt ettevalmistuse käigus muutmata, kuid siis viiakse kujutise resolutsioon alla (downsample) kas PDF’i genereerimise käigus või hiljem RIP’is ning tehakse paberile vastavaks. Selline lähenemine võib tekitada detailide kadu, sest piksleid võetakse ära korraga suurel hulgal. Sobilik oleks fotode resolutsiooni ise fototöötlusprogrammis vähendada. Photoshopi pikslite ümberarvutamisel algoritmist lähtuvalt loetakse õigeks vähendamise sammuks 5-7%. Sama nõue kehtib ka piltide resolutsiooni tõstmise kohta. Kuigi piksliinformatsiooni ei ole kuskilt juurde tulemas, on võimalik astmelise resolutsiooni suurendamisega pilti ca 30% muuta nii, et kvaliteedikadu silma ei hakka.

Vektorgraafika

Vektorgraafika, nagu nimigi ütleb, koosneb vektoritest ehk joontest, millest omakorda tekitatakse pinnad. Vektorgraafika leiab kasutust objektidel kus on tegemist lihtsate selgepiiriliste pindadega, näiteks logod, illustratsioonid, tüpograafilised elemendid, joonised jne. Suurim erinevus pikselgraafikast seisneb objektide konstrueerimises: kui pikselgraafika vajab sujuva ringjoone formeerimiseks suurt hulka piksleid, siis vektorgraafikas on tarvis määrata vaid keskpunkt ja ringjoone kujutamiseks piisab vaid neljast ankrupunktist. Ankrupunktide vahele tekkinud kõverjooni nimetatakse ka Bezieri kõverateks (vektorite arvutamise meetod). Samuti kui rastergraafikas on tarvis tekitada sirgjoon, luuakse see joon täpselt joone pikkuseks vajalikest pikslitest, vektorgraafikas aga piisab sellest, kui me teame joone algus- ja lõppkoordinaate–joon tekitatakse nende vahele.

Sellest tulenevalt on tavaliselt vektorgraafikat kandev fail mahult väiksem kui sama kujutist kandev fail pikselgraafikas. Teine oluline erinevus pikselgraafikast on selle resolutsioonist sõltumatus. Vektorgraafilist objekti võime lõpmatuseni suurendada või vähendada, ilma et meil tekiksid kvaliteedikaod – vektorite koordinaadid arvutatakse kogu aeg ümber. Teoreetiliselt on võimalik fotorealistlikku kujutist saavutada ka vektorgraafikas, kuid mida detailsemaks kujutised muutuvad, seda rohkem ankrupunkte ja vektoreid selle kirjeldamiseks vaja läheb. Ühel hetkel, peale selle et failimaht kasvab oluliselt suuremaks, tekib suuri probleeme mahuka kujutise trükkimisel. Kuna digitaalsed kujutised väljundseadmesse saatmisel rastreeritakse, siis keeruka vektorgraafika rastreerimisel on vead hõlpsad tekkima. Soovitus on selle vältimiseks trükiettevalmistuse käigus keerulised objektid pildiks muuta (rasterize). Eriti puudutab see Adobe Illustratoris ja Corelis võimaldatud rasterefekte (3D, läbipaistvus vms). Erinevalt pikselgraafikast on digitaalset kujutist vektorgraafikas lihtne muuta ja see on resolutsioonist sõltumatu, mis annab teatud eelise, kuid miinuseks on reaalne võimetus fotorealistlikku muljet luua.

cmyk

Resolutsioon

Resolutsioon peaks olema soovitatavalt 200-300 dpi. Selline resolutsioon tagab trükis hea pildi teravuse ja kvaliteedi

Värviruum

Värviruum peab reeglina olema CMYKis ja ICC profiile ei tohi olla kaasa pandud. Suuremates trükikodades, kus värvihaldust ise korraldatakse, sobivad ka teistes värvuumides tehtud PDF-id. Siis peavad PDF-id vastama PDF/X-3 või PDF/X-4 standardile. Sel juhul võidakse ka ICC profiilid kaasa panna.

Fondid

Kõik fondid peavad olema täielikult kaasa pandud (embedded). Soovitatavalt peaksid fondid olema kurvitud (curved)

ƒƒÜletrükk (overprint)

Tavaliselt peab olema mustadele tekstidele ja objektidele seatud overprint. Erijuhtudel ka mustadel tekstidel ning objektidel võetakse overprint maha. Näiteks hõbedale, kullale või neoonvärvidele ei tohi mustale overprinti peale panna, sest need värvid on teistsuguse koostisega ning overprindi puhul need hoopis segunevad. Valgetel ja mittemustadel tekstidel ning objektidel ei tohi overprinti peal olla

Eksportimine

Eksportimisel saadud PDF-id peavad olema tehtud õigete seadetega. Kindlasti tuleb eksportimiseks kasutada PDF/X- 1a standardit. Teiste valikutega tehtud pdfidel võivad tekkida ripis värvilahutuses probleemid läbipaistvuse või fontidega. Üldse ei tohi eksportida PDF-e enne Adobe CS tooteid olevate versioonidega, samuti kõikide teiste kujundusprogrammidega, kus eksportimise standardite valikus puudub PDF/X1-a. Lehekülgede suurused PDF-is peavad soovitatavalt olema samad

Lõikevaru (bleed)

Kujundused, mis ulatuvad lõikejoonteni, peavad ulatuma 3-5 mm üle lõike serva. See on vajalik järeltöötluses lõikamise kõikumise tõttu tekkivate valgete servade vältimiseks.

Lubatud maksimaalne värvikogus

Erinevatel paberitel ja erinevates trükimasinates on soovituslik lubatud suurim värvikogus erinev. Ajalehetrükis võib kasutada lubatud suurimat värvikogust kuni 260%, ajakirjatrükis (heatset) kaetud paberitele kuni 300%, poognaofsetis kaetud paberitele kuni 340% ning katmata paberitele kuni 280%. Tegelikult on iga trükikoja nõudmised erinevad, seetõttu võivad kontrollimist vajavad parameetrid olla erinevad

Kuidas-teha-bleedi

Kõik trükise servani ulatuva kujundusega trükiste failid peavad omama lõikevaru ehk bleed´i. See on vajalik selleks, et trükise puhtaks lõikamise käigus võivad tekkida nihked. Kui võtame aluseks näiteks visiitkaardi mõõdus 90×50 mm millel on servani ulatuv trükk siis alustame 90×50 mm mõõdus arboardi ehk töölaua loomisega. Seejärel asetame servani ulatuvat pilti või objekti vajalikest servadest vähemalt 3 mm üle, et tekitavas bleed´i alas oleks see objekt olemas. Kui kujundus on valmis ja vaja koostada trükifail siis PDF´i salvestades valime kõigepealt  PDF´i standardi. Üldlevinud standard on “PDF/X-1a:2001” ja seda aktsepteerivad kõik Eesti trükikojad. Seejärel valime vasakult menüüst “Marks and Bleeds” ja tulba Bleeds alt saate siis sisestada igale küljele soovitud bleed´i. Lisaks on alati soovitatav kirjutada faili nimesse ka bleed´i suurus nt. “+3mm bleed” vms. Nii saab trükikoda teada failist täpse trükise mõõdu ja bleed´i ala suuruse. Kui Teil tekib veel küsimusi siis kirjutage need kommentaariumisse ja aitan meeleldi!